Autor: Bianca
Teemaailma juhatas mind Genmaicha. Tutvusin sellega esmakordselt Jaapanis: juhuslik poeriiulilt kaasa haaratud tee. Tee pakki uurides paelusid mind otsekohe valmistamise juhised, mis tundusid tol hetkel üllatavalt täpsed: 80-kraadine vesi, 30 sekundit ja 5-6 korda veest välja-sisse tõsta. Järgisin juhiseid sekundi pealt, tuba täitus pähklise aroomiga ja Genmaicha sai mulle kalliks. Kuna Jaapanis oli Genmaicha minu igapäevane kaaslane, siis Eestis olles sai sellest sild minu ja Jaapani vahel. Kui mu Jaapani tee varud lõppema hakkasid, pidin loomulikult otsima täiendust ja nii jõudsingi teemaailma.
Jaapanis tundsin nagu oleksin jõudnud koju. Mitte kodu kui koht, vaid kodu kui tunne. Sama emotsioon kaasneb ka teejoomisega. Mulle meeldivad hetked, mis on saanud osaks mu nädala rutiinist tänu teele. Koeraga jalutamas käies allikast vee võtmine. Tee valimine läbi väikese päeva või tuju analüüsi ning muidugi teejoomine olles hetkes. Viimasel ajal on mu lemmikkoht teejoomiseks mu maja katus koos oma kassiga hommikul, kui linn on veel vaikne.
Tee on toonud mu ellu palju rõõmu. Kui ees olev päev tundub raske, siis motiveerib tee mind tõusma ja alustama hommikut hästi. Igakuised tee varude täiendamised on alati põnevad: proovida midagi uut või jätkata mõne lemmikteega. Olgugi et Genmaicha pole enam mu igapäevatee, kannab see endas olulist tähendust ja tunnet.
See teelugu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/