Jalutus tähtedesse

Autor: Riho

Küpsetasime šokolaadi braunisid ning mõtlesin, et koogi kõrvale sobiks ideaalselt üks tummisem tee. Kui ma sain teada, et mu sõbranna Elisa polnud varem Pu Erhi proovinud, oli minu kohustus seda talle serveerida.

Andsin talle nuusutada kolme erinevat: Silver medal, Another Brick ja Imperial Grade. Tal tundus olevat hea lõhnataju ja valis kohe Silver medal sordi, mis oli nendest ka kõige vanem (2007). Nautisime teed kaussidest ning alles kolmanda tassi juurde ampsasime kooki.

See Pu Erh oli minu jaoks ainulaadne. Ta oli kergema maitsega ja ta oli helekollast värvi. Ma pole enne näinud helekollast Pu Erhi. See oli kohati maagiline. Kell hakkas juba keskööle lähenema, aga Elisa arvas, et võiks välja minna. Ma pakkusin, kas ta tahaks isegi kaugemale jalutada ja seda me tegime.

Ma teadsin ühte kohta, kus ma polnud varem käinud. Kui jõudsime sinna kohta, siis avardus sealt vägagi suur avastamata maagiline loodus. Maapind oli tasane ning puid eksisteeris vaid selliste saarekeste näol.

Ümberkaudsetest piirkondadest tuli palju valgusreostust ja seega oli nähtavus hea. Samuti oli temperatuur väga väga soe. Kottpimedas metsas hakkas isegi veidi hirmus aga me läksime pimedusse. Järsku, me ei avastanud seda enne kui olime väga lähedal, oli meie ees suur ümmargune kivi. Umbes 1,5m kõrge ja 2,5m lai. Tutvusime kiviga ja siis ma ronisin kivi otsa. See oli kaunis keeruline. Aitasin ka Elisa kivile ning kivi oli täpselt nii suur, et me saime kõrvuti sellele mugavalt selili lebada.

Täpselt meie näo ees taevas asetses Suur Vanker. Me lebasime seal tundmatu pika aja, enamuse vaikuses. Hiljem avastasime, et mõned meetrid eemal oli üsna suur metsistunud veekogu, mis voolas edasi ja mille läheduses oli palju kopra jälgi.


See teelugude kogu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *