Maapealne galaktika

Autor: Kristel

Keset metsa, järve kõrval, paduvihmas. Terve maja täis hingi, kõik rändamas ning laiali. See tunnetus oli tugev ning otsus oli kindel. Rahumeeli asetasin asju, valmistusin, pooleldi alateadlikult. Jalutades ning tunnetades, märgates olusid mõistsin, et on aeg. Haarasin trummi, vihmases niiskuses õhkas sellest maa hõngu. Alustasin vaikselt, mürinaga. Jalutatasin ringselt läbi tubade, olles peaaegu, et kummituslik. Ilma sõnadeta mõisteti, kuhu suunduma peab. Mürin valjenes, muutus aina tugevamaks. Toas võeti ringselt istet, jäädi aina vaiksemaks. Mürin aina valjenes. Kui tuli hetk kus kõik istusid ning oldi tasa jäi ka mürin vait. Trumm laskus puhkama. Ruumis oli kuulda vaid hingamist. Kiiremat, nõrgemat, ühtlast ning tugevat. Elu hingamist. Õhus oli tunda püha palo santo hõngu ning õrnalt tunda ka galaktikate aroomi. Jalutasin ringi sees, iga inimese juurde põlvitades. Vaadates neile silma, pühitsedes neid püha puuga, luues isiklik kontakt.

Mängis õrn šamanistlik muusika. Ulatades igale hingele kausikese nende isikliku galaktikaga tundsin, kuidas iga kauss minust tugevasti väljub. Pärast mitut ringi teed jagamast oli hetk taas kutsuda trumm. Seisin keset ringi ning alustasin väikese mürinaga.. muutudes rahumeelselt valjemaks. Seejärel tulid üle huulte minu esimesed laulusõnad teistele inimestele, pühalikud helid. Peksin trummi ning laulsin keset ringi, olin kui mina ja jumalikkus ühes kehas. Pärast mõnda salmi tundsin, kuidas hing minu sees vajus aina sügavamale, hääl jäi aina vaiksemaks. Ka trumm suikus tasa jääda. Kõik oli vaikuses ning täielikus harmoonilises kohalolekus. Mu keha vappus ning higi voolas, tilkus mööda minu keha. Ma olin end tühjaks jaganud, heasti tühjaks. Selline õrn nauding. Hoidsin trummi käes, seistes keset ruumi ning siis värin naerataval huulel sositamas ,,Ma läksin vist katki.” Kõik ringis olejad, kogejad tulid minu poole ning kallistasid mind ümber jalgade, nagu juured õrnal võbeleval puul.

Paar hetke hiljem olin alasti maja taga olevas jahedas järves, ammutamas endasse uut värsket energiat. Tähed ja täiskuu särasid valgust ning tundsin uutmoodi hingust. Olin loonud ruumi täis maagiat ning lummanud sellega kõike. Lõin maapealse galaktika. See oli minu esimene läbi viidud tseremoonia.


See teelugu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/