Autor: Riivo Must
Minu huvi teede vastu algas väga lihtsalt. Peale Tallinnasse kolimist mõtlesin korra, et ostaks mingit lahtist teed seniste musta tee pakkide asemel. Võimalik, et see oli mingi Earl Grey. Maitses hästi ja sealt edasi hakkasin ka teisi lahtiseid teesid proovima. Mingi aeg hiljem avastasin, et pakiteed polegi nii maitsvad võrreldes lahtise teega.
Veidi hiljem käisin reisimas Londonis ja kuna mingis reisijuhis oli ära toodud muuhulgas üks Covent Gardeni teepood, siis tekkis selle vastu huvi ja seda ka külastasin. Leidsin sealt musta tee kookosega. Paraku selgus kodus, et see oli kuidagi kibeda, nagu söövitava maitsega ja ei saanudki sellepärast lõpuni tarbida.
Nüüdseks on mul omaette teeriiul. Kohvijooja pole ma otseses mõttes kunagi olnud. Kohv on hea jook ja maitseb hästi ning kui seda pakutakse, joon alati (kindlasti piimaga!), aga ise ma seda ei tee, sest mina teen teed. Segan kokku erinevaid kuivatatud taimi või siis joon erinevaid musti, rohelisi, valgeid ja teisigi teid, puhtaid või maitsestatuna.
Kuidas juhtus, et lõpetasin tee sees suhkru kasutamise?
Tänu Couchsurfing’ule, mis on reisijate ja öömaja pakkujate (nimetan neid
ööbitajateks) veebivõrgustik. Käisin 2008. aastal esimest korda ise Londonis ja see oli minu esimene kogemus selle süsteemi kaudu. Ööbisin ühe mehe juures nädal aega.
Hommiku- ja õhtusöögi juurde jõin teed. Ühel päeval aga lõppes suhkur. See mees ütles, et tema ei tarbi suhkrut tee ja kohvi juurde ning et see suhkur oli tal vaid külaliste jaoks. Mina meenutasin, et suure magusasõbrana olin üritanud vähemalt kaks korda loobuda suhkru kasutamisest tee sees (sest ma sõin ju niigi palju magusat), aga ei õnnestunud, sest tee maitses nii halvasti.
Siis rääkis see mees, kuidas see temal õnnestus. Ta oli kasvanud üles katoliiklikus perekonnas. Umbes 10-aastasena tuli taas iga-aastane suure paastu aeg, kus pidi loobuma millestki, mis oli halb. Tema halb harjumus oli panna tee ja kohvi sisse väga palju suhkrut. Nii ta siis loobus sellest 40 päevaks. Ja peale seda oli talle suhkur nendes jookides vastumeelne.
Kuulasin loo ära ja üritasin oma tee ikka kuidagi ära juua. Küllap jõin veel mõne korra peale seda. Tagasi kodus olles juhtus aga see, et päevapealt polnud mulle enam suhkrut tee sisse vaja, jätsin ära ja kõik.
Hiljem uuesti proovides või ka siis, kui keegi teine pani kogemata mulle suhkrut, sain aru, et suhkur rikub need joogid ära, teeb isegi vastumeelseks.
Yerba mate avastamislugu
Omaette lugu on sellest, kuidas hakkasin jooma yerba matet, Argentiinas ja mujal sealkandis levinud jooki. See oli ligi 10 aastat tagasi. Nimelt teehuvilisena olin kusagil poes näinud teeriiulis ka matet. Kui seda proovisin, siis oli see mõru ja ei maitsenud. Üritasin juua, aga ei läinud. Lõpuks segasin seda koos teiste taimede või muude teedega ja tarbisin ta ikkagi ära.
Veidi peale seda käis mul üks külaline Couchsurfingu kaudu, prantslane Rémi. Ta nägi mu teeriiulit ja ka jõime sealt midagi. Pakun külalistele alati mingit teed, valik on ju suur. Järgmise päeva õhtul taas kodus kokku saades andis ta mulle kingituse: mate tops ja kõrs ehk võõrapärasemalt kalebass ja bombilla!
Ma polnud selliseid asju varem näinudki. Ta ütles, et ei näinud minu teeriiulis matet ja otsustas, et kingib mulle need ning näitab, kuidas seda tehakse. Mina mõtlesin endamisi, et no hea küll, mul on ju tegelikult kogemused olemas, paraku mitte positiivsed, aga jätsin need mõtted oma teada. Ja lisaks: mis mõttes, et kuidas seda tehakse, tee on ju tee! Olin kingi üle üllatunud, aga mõtlesin, et hea küll, vaatame, võin ju uuesti proovida.
Ning siis ta näitas oma topsi peal, sest kingitud uude topsi pani ta matepuru sisse ja kuuma vee peale ning selle pidi jätma mitmeks päevaks seisma. Niisiis pani ta Cruz de Malta matet oma topsi, lausa pool või rohkemgi, kuum vesi peale ja veidi aja pärast maitsesin. Oli mõrkjas ikka, aga kangem, teistmoodi. Kui siis lõpuks minu topsi seismise aeg läbi sai ja selle seest puhtamaks kaapisin, otsisin igaks juhuks ka internetist juhendeid, kuidas matet tehakse.
Meetodeid oli erinevaid, ajasid veidi segadusse, aga lõpuks proovisin. Selleks ajaks oli mul juba järgmine külaline Serbiast, kes seda kõike pealt nägi. Ja nagu poleks ma juhendit lugenudki, ikka suutsin vee keema ajada, lisaks sai puru pandud topsi liiga palju. Tulemus oli see, et jook läks kohutavalt mõruks ja kõigele lisaks hakkas paisudes topsist välja tulema. See esimene enda tehtud mate oli nii mõru, et kui kõrrest ühe sõõmu võtsin, siis kohe värisesin üle keha! Minu Serbia külaline arvas, et mis ma ennast tühja piinan. Endal oli kah tunne, et no mismoodi seda siis tegema peab, kas see on tõesti seda kõike väärt. Rémi pakutud jook ei olnud ju nii mõru.
Raskest algusest hoolimata mõtlesin, et ma ikka proovin, loen veel juhendeid, vähemalt katsetan. Ning nii see läks, tulid kogemused ja leidsin endale sobivaima viisi seda jooki teha. Põhiliselt maitse pärast, kusjuures vahepeal annab see ka erilise heaolutunde joomise alguses. Mõnikord harvem juhtub, et teen seda unisuse peletamiseks. Selliseks juhuks on mul eraldi väikesed klaasist topsid, nimetan selliseid jooke mate-sutsakaks. Nii hakkasin töö juures u. 2 korda nädalas hommikust lõunani jooma, sest suure ergutina ei saanud ma seda õhtuti kodus juua. Millalgi üks töökaaslane märkas ja maitses veidi. Ütles, et ime küll, erinevalt kohvist on selle ergutav mõju veel kaks tundi hiljemgi tunda, ei mingit unisust. Hankis topsi ja kõrre ning hakkas samuti jooma. Neid inimesi, kes minu tookordses töökohas matet jooma hakkasid, oli vist umbes viis või rohkemgi, mõni proovis veidi aega, mõni jäigi tarbima.
Äpardused yerba matega
Ükskord, kui õde külas käis, selgus, et ka tema oli millalgi matega tutvust teinud. Oli kuskilt kuulnud selle tervislikkusest. Paraku läks ta sama asja õnge, kuhu alguses minagi: valmistas seda valesti, nagu lahtist teed ikka tehakse, et 1-2 tl teed tassi kohta (ja küllap see vesigi oli keevalähedane).
Selliselt hakkas see talle lõpuks vastu ja ta lõpetas selle joomise. Muidugi sain talle näidata, kuidas seda tegelikult tehakse ja andsin maitsta. Sellega ongi nii, et õigesti tehtuna on see täiesti teise maitse ja mõjuga jook. Talle hakkas see meeldima ja hankis endalegi komplekti. Hiljem sattus Argentiinasse ja tõi sealt mulle kohalikult turult lehmanahaga kaetud topsi, millele oli nahaga moodustatud kolm jalga, mis hoiavad topsi ümbermineku eest. Jah, tops on kerge ümber minema, sest kõrs on otsapidi väljas ja ikka läheb käsi vastu. Edasine sõltub juhusest: kas parajasti on vesi sees või mitte.
Matega seoses on ka üks läbikukkumine. Nimelt sain mõne aja eest ühelt tuttavalt matet, mis oli sisuliselt jahuks jahvatatud. Küll sellega oli häda: kõrs ummistus peaaegu kohe. Sain tuttavalt kõrre filtrid ja tegin neid ka ise kasutatud teepakkidest, mille kest oli tehtud plastvõrgust.
Kuidagi sai joodud, aga isegi kahe sellise filtriga läks kõrs ikka lõpuks umbe. Sellega mässamine oli nii ajakulukas, et peale mitmeid kordi proovimist loobusin. Nii seda kui ka teisi tavalisi matesid, mis mulle ei maitse, tarbin piimaga pooleks, saab nö. mate latte, mis maitseb alati hästi.
Internetist leidsin, et see jahune mate on Brasiilia versioon sellest joogist. Kõik on seal teisiti: tops teine, kõrs ka veidi teine, terminid teised, valmistamine teine. Ilmselt pean ootama mõnd järgmist külalist, kes mulle sellise mate sujuva joomise selgeks õpetab 🙂
Teine natuke koomiline lugu on samuti seotud matega. Kuna juues kasvab isu, siis otsustasin proovida ka mõnda kallimat matet. Et korra ju võib, hoolimata hinnast. Silma oli jäänud Guayakí. Kuna see oli koos saatekuluga tavalisest matest 4 korda kallim, siis leidsin töökaaslase, kellega nii kulu kui saaki jagada. Olles pakid kätte saanud, neid oli kaks erinevat, võtsin elektroonilise köögikaalu ja asusin pooleks jagama. Selle käigus selgus, et midagi on valesti. Lõpuks kallasin mate pakki tagasi ja avastasin, et see kaalub vähem kui pakil kirjas oli. See oli päris jahmatav. Nii kallis kraam ja pettusega? Keegi on matti võtnud?
Kirjutasin firmale Londonisse, kelle käest tellisin. Peale mõnda aega kirjavahetust olin kirjutamas viimast vastust, samas kui selleks ajaks olid nad teele pannud juba teised kaks pakki, et viga kompenseerida. Korraga aga tabas mind mingi aimdus ja ma kaalusin uuesti, aga teatud erinevusega. Ning kaal oli nüüd õige! Erinevus oli see, et panin seekord kaalu kindlale alusele otse lauale. Enne oli olukord selline, et jätsin kaalu oma originaalsesse pappkarpi, kuna laual oli vähe ruumi. Ja kuigi olin kaalu soetades lugenud, et kaal peab olema kindlal alusel, olin selle unustanud. Nii läks kaalu näit valeks ja probleem oligi käes, asjad kaalusid vähem. Kui sellele jälile sain, siis mõtlesin, et mis see eestikeelne tõlge sõnale ‘facepalm’ on…
Meenus seegi, et ema töötas sovhoosiajal autokoormate kaalujana ja nüüd ei saa mina hakkama. Vabandasin tolle Londoni matepoe ees ja nad saatsid arve tagantjärgi. Nii sai seda head matet lausa topelt. Mate osutus ülimalt heaks. Õnneks saab selle matega üsna sarnast osta just Chado teepoest lahtiselt, millest mul on väga hea meel!
Kas põdarakanep uinutab?
Hiljuti ostsin Balti Jaama turult sellist teed, mis koosnes mustaks kuivatatud põdrakanepi lehtedest tehtud graanulitest ja rooibosest. Läksin juhtumisi ka sõbra juurest läbi, kus seda teed proovisime. Kuigi lugesin pakilt, et see tee annab lastele hea une, ignoreerisin seda. Kui teetass oli joodud, tabas mind suur unisus. Häda oli selles, et pidin peatselt edasi minema kontserdile. Üritasin siis kuidagi sellisest olekust lahti saada, lasta sellel poolunes mööda minna. Mitte kordagi hiljem pole see tee mind magama ajanud, vaid just see üks kord täpselt enne kontserti.
Peaaegu taimetee
Kunagi ostsin India kaupade poest huvitava taimetee, kus paki peal oli näidatud, et see on viie taime segu. Paistis väga huvitav. Jõin õhtul kodus. Aga uni oli läinud ja maitses kah kuidagi liiga musta tee moodi ning eks tee ise oli samuti üldiselt musta värvi, väikesed graanulid… Paki peal oli vaid inglise keeles “Flavoured tea” ja need 5 taime erinevates kohtades ära nimetatud. Siis taipasin: taimede koostise juures olid ju protsendid 0,5-st 1,5-ni ehk siis kõik muu oligi must tee! Seda polnud enne näinud, et musta teed müüakse nii, et pole seda paki peale selgelt kirja pandud, aga eks mujal olegi teised kombed.
See teelugude kogu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/