Autor: Jo Li
Tal oli ainult üks soov – et ta kodu saaks taaskord elamisväärseks. Seda öeldes kattusid ta silmad õhukese kihi pisaratega, kuid vaatamata härdale vaatepildile, polnud keegi suutnud teda aidata.
Ta kodu polnud suur: tegemist oli Sverdlovksi oblastis, Pavlovski linnas, esimesel korrusel asetseva ühetoalise korteriga, mille juurde kuulus veel üks pisike keldriboks. Ja tõesõna, ega varasemalt polnud naabritega probleeme esinenud – need olid tekkinud alles kaks aastat ja neli kuud tagasi, alates päevast kui korteri all keldris hakati suristama.
Seda on küll raske uskuda, kuid suristati tõesti vahetpidamatult – vaid ühel päeval kahe aasta ja nelja kuu jooksul pandi keldris asetsev masinavärk kinni – ning see oli memme sõnutsi üks õnnis päev.
Nimelt olid kõrvalpüstiku naabrid otsustanud vanaproua korteri all asuvas keldriboksis hakata tegelema poolkriminaalse tegevusega ning vastselt pärast kortermaja remonttööde lõppemist avanes neil selleks ideaalne võimalus. Nad puurisid ühetoalise korteri allasetseva keldriboksi lakke augud, mis ulatusid vanaproua esiku põrandalaudadeni ning nende kaudu tagati puskariajamiseks ideaalsed tingimused. Jah, memm oli veendunud, et tegemist oli just samaka valmistamiseks mõeldud aparaadiga – mis muu vajas nõnda täpset õhuniiskus- ja -soojusregulatsiooni ning mis muu tekitas oma tegevusega taolist surinat.
Proua oli surinast tõepoolest häiritud, eriti hull oli lugu seetõttu, et suristamist ei lõpetatud ka öösiti – enamasti alustati taoliste tempudega justnimelt õhtul ning kestsid need varaste hommikutundideni või kauemgi, nii kuidas parasjagu taheti. Proua aga polnud viimase kahe aasta jooksul maganud järjestikku kauem kui mõned tunnid ning oli veendunud, et naabrite kuritegeliku plaani tagamaa oli teda korterist minema kihutada, et ikka ise mugavamalt puskarit ajada.
Naisterahvas otsis abi nii esimehelt, teistelt majaelanikelt, politseist kui ka kohalikust omavalitsusest, aga lahendust probleemile – vaatamata paljudele abipalvetele – ei leitud. Proua hääl jäi üksi keset surinat.
Sedasi ei saanud olukord igavesti jätkuda – selleks oli krapsakas memm liiga ettevõtlik – ning nõnda seadiski lüheldast kasvu proua ühel pimedal õhtutunnil pärast Aktuaalse Kaamera vaatamist sammud keldri poole.
Jõudes avatud uksega keldriboksini märkas ta, kuidas sissepääsemiseks oli kasutatud mehejõudu – tabalukk, mis ennist hoidis ust lukus, oli toore jõuga seinast välja tõmmatud ning keset boksi muldpõrandat asetses suur neljakandiline tünn, mitmed juhtmed ja voolikud sellest välja ulatumas ning kange haisupilv ümber. Proua astus mõned sammud lähemale ning koogutas üle tünniserva – esialgsele ehmatusele vaatamata suutis ta end juba mõne minuti möödudes koguda. “See elab,” olid ta ainsad sõnad.
Nimelt avanes eidele põhjatu vaade: tünni alla oli kaevatud oma kümmekond meetrit sügav auk, mis ulatus alumiste põhjakihtideni, maja alla asuva igipõlise allikani välja. Ei olnud nad leppinud tavalise kraaniveega, vaid ihalesid üha puhtamat ja paremat lähteainet. Seetõttu olid nad end kaevanud üha sügavamale, reostades sellega põhjavett ning rikkudes selle kvaliteeti – just nõnda piiritu oli nende inimeste ahnus.
Varasemalt ohtra ja küllusliku joana voolanud põhjavesi oli nüüdseks suristajate tegevuse tõttu ära kuivanud, alles oli jäänud pelgalt aimatav nire kunagisest suursugusest veesilmast ning seegi vähene oli reostatud.
Tõepoolest, massiivse puskariaparaadi põhjas istus üks õnnetu olekuga räbaldunud maikasse riietatud mees, jalad ristis, ülakeha veidi ettepoole kummargil ja silmad surmaeelselt avali, ise samal ajal õõtsudes nagu tormi käes vaevlev pajuoks. Ta ei rääkinud midagi, ainult istus ja surises.
Vaevalt, et mees kõrvalpüstiku naabritega ühes kambas oli, arvatavasti oli ta leidnud masina juhuslikult ning nähes võimalust ammutada endasse kõrgkvaliteetset puskarit, ei suutnud seda kasutamata jätta.
Augu põhja oli ta tõenäoliselt roninud ise, seda suurest himust maitsta kristallselgest veest destilleeritud karget samakat, kuid olles ühendanud ennast vooliku kaudu otse puskariaparaadiga, kuhjusid promillid temas eksponentsiaalse kiirusega. Jah, surinat tootiski mees ise, õigemini mehe seedesüsteem, mis oli alkoholist tingitud mürgistuse tõttu tormiliselt tööle hakanud ja ületanud igasugused inimlikud piirid. Viimaks ei suutnud vaene mees end enam toitvast lättest lahutada, kleepus sügavikku kinni ning hakkas üle ääre ajama, tekitades pidevat ja üha akumuleeruvat surinat.
Elunäinud vanaproua läks aga nähtust rabatuna tagasi oma ühetoalisesse korterisse, avas ülemise köögikapi ukse ja võttis alumiselt riiulilt pärnaõietee. Need olid eelmisel suvel hoolikalt korjatud ja säilitatud väärika pärna õied ning mõeldud erilistel hetkedel või äärmise vajaduse korral kasutamiseks. Just nagu käesolev olukord. Proua kallas värske vee potti, süütas tikuga gaasipliidi ja asetas poti tulele. Vesi keenud, lasi naine kuumal veel veidi jahtuda ning valas sorinal kannu. Kõrge oli juga, mis laskus potist anuma põhja asetatud pärnaõite suunas ning täitis nii kannus oleva vee kui ka memme südame kuldse helgiga. Proua laskis teeveel mõne minuti tõmmata ning suundus seejärel tagasi keldrisse, teekann värskelt valmistatud sooja jooki kaasas. Ta valas selle tünni servalt rippuvast voolikust sisse, otse sügavikus istuva mehe torusüsteemi. Pelgalt sooja tee maitse äratas mehe transitaolisest seisundist. Kulus täpselt üks minut ja nelikümmend viis sekundit ning kaks aastat ja neli kuud kestnud surin jäi vait. Mehe üliaktiivne seedetegevus rahunes, hullunud pilk leebus ning poolavatud silmad sulgusid. Mees vajus unne. Rahu oli saabunud.
Mis oli aga juhtunud tol päeval, pool aastat tagasi, kui surin oli korraks katkenud – tont seda teed.
See teelugu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/