Autor: Andres Pulver
Kolleegid Rakvere teatrist näitleja Toomas Suumani valmistatud teed väga jooma ei kipu, sest mees tegevat tsifiiri ehk nõukogude vangilaagrites levinud ülikanget teed.
Toomase enda sõnul on asi tsifiirist siiski kaugel. Tema paneb kruusitäie vee kohta korraliku kuhjaga teelusikatäie teepuru, vahel poolteist, aga tsifiiri valmistamisel oli rusikareegliks pool pakki ehk 25 grammi puru kruusi vee kohta.
Toomase sõprus teega sai alguse umbes 35 aastat tagasi. “Ilmselt lavaka esimesel kursusel oli see aeg, mil jõin esimest korda korralikult teed,” meenutas ta. Mitte pliidiserval seisnud kannust võetud tõmmisele valatud vett, vaid vahetult joomiseks tehtud värsket teed.
Vaesed algajad tudengid prassisid oma rahanatukese kiiresti maha. Nii istuti õhtuti ühiselamus, joodi kanget Gruusia teed ja arutati maailma asjade üle. Teeraha ikka kamba peale kokku saadi.
Enne eksameid keedeti ka midagi tsifiirilaadset. Hästi kange tee avardab veresooni ja parandab aju verevarustust.
“Ja sa oled suuteline õppima näiteks kommunistliku partei ajalugu, ega enne eksamit keegi ju selle õppimisega ei tegelenud,” rääkis ta.
Eks teejoomine on Toomasel geenides, sest suur teesõber oli ka tema luuletajast isa Aleksander Suuman. Papa Suuman veetis viis aastat vabatahtlikus pagenduses Vilsandil ja naasis sealt Tallinnasse umbes samal ajal, mil Toomas lavakasse õppima läks.
“Isa oli Vilsandil õppinud armastama kanget teed ja tema kaudu levis see suguvõsaski,” meenutas Toomas.
Isa kaudu tekkis ka teadlik lähenemine teele. Nõukogude ajal oli kauplustes tavaliselt vaid Gruusia teed. “Keegi teadis, et just seda numbrit tuleb paki pealt vaadata, et paremat teed saada ja nii edasi,” kõneles Toomas. Eks tuttavadki teadsid, et Suumanid on teesõbrad. “Kes meie sõbralike rahvaste vangilaagrist välja pääsesid, tõid ikka isale paki teed kingituseks kaasa,” pajatas teesõber Toomas.
Kuigi Toomas on kirglik teesõber, on tema suhted kohviga samuti väga head. Teed joob ta kodus, teatris on mehe joogiks kohv. Poest ostab ta kohviube ja jahvatab need ise. “Ma pean kohvi valmistamiseks vaeva nägema ja sellega kaasneb teatud rituaal,” lisas ta.
Et Toomas joob päevas liitri kuni poolteist teed ja see moodustab suure osa tema päevasest vedelikutarbimisest, on lapsed isa pärast mures ja käsivad tal hoolega vett juua. On ju nii tee kui kohv diureetikud ja viivad kehast vett välja ning vedelikukadu võib viia neerukivide tekkimiseni.
Et kvaliteetne tee maksab väga palju, on Toomas nõus kasutama ka kehvema kvaliteediga sorte.“ Mul ei ole lihtsalt raha, et lubada endale väga kvaliteetset teed, kohv peab aga alati kvaliteetne olema,” rääkis ta.
Söögikohtadesse satub Toomas harva. Nagu enamik inimesi seostab teed tassis solgutatavate kotikestega, nii teevad seda ka söögikohtade pidajad. Mõnel pool pakutakse siiski päris teed, kuid Toomase sõnul on palju probleeme tee valmistamisega. “Nende tee on lahja,” sõnas ta esmalt. Ka ei ole söögikohas võimalik kontrollida kasutatava vee temperatuuri.
Kõige hullem on Toomase hinnangul kinniste teesõelade kasutamine. “See on tee mõrv,” oli ta resoluutne ja lisas, et sama hästi võib tee eest makstud raha õhku visata. “ Teeleht peab saama konvulgeerida – üles-alla , üles-alla – ja lahti rulluda,” selgitas ta. Kuid kinnises sõelas on teeleht kokku pressitud ja sureb. Või jääb “lühikeseks”, nagu inglased tavatsevad öelda.
Toomas naudib erinevaid teesid, aga tema vaieldamatu lemmik on teede šampuseks tituleeritud darjeeling, mida kasvatatakse Lõuna-Himaalaja lõunanõlvadel Darjeelingi küla ümbruses kolme kuni nelja kilomeetri kõrgusel mägedes.
“Võtke värske vesi, laske keema tõusta, aga mitte mulinal keeda, tehke veekeetja kaas lahti ja lugege mõttes kahekümneni, siis on õige aeg vesi teelehtedele valada,” õpetas Toomas. Eeltoodu kehtib loomulikult musta tee kohta, mis tahab 92- kuni 95-kraadilist vett.
Rohelise tee valmistamiseks peaks veetemperatuur olema 75-80 kraadi. Vesi tuleb ikka keema lasta ja siis jahutada. Tõmmata laseb Toomas teel 4-5 minutit.
Kasutatavate teelehtede kogus sõltub aga teesordist ja kujuneb välja vastavalt harjumusele.
Toomasele meeldib teed juua ka inglise moodi – kange tee piimaga – või tiibeti moodi – pruunistatud odrajahu ja võiga.
Tiibeti moodi tee valmistamiseks tuleb 200 ml teele lisada kaks supilusikatäit pruunistatud odrajahu ja supilusikatäis võid. “Kui see hommikul ära juua, on lõunani kõht täis, energiavajadus rahuldatud ja kõht koormata,” kinnitas ta.
Maitsestatud teedesse suhtub Toomas nii ja naa. Vahel segab ta pisut maitsestatud teed puhtale teele hulka, niisama kipuvad need liiga üle maitsestatud olema.
On igasuguseid vigureid, mis tee ära rikuvad , aga on ju ka näiteks klassikaline roheline jasmiinitee, mida ta õhtuti nautida soovitab. Ja on bergamotiõliga maitsestatud Earl Grey, mis Toomasel kindlasti kodus peab olema. Veel peab tema kapis kindlasti olema suusatõrvalõhnaline Lapsang Souchong. Palju ja liiga tihti seda juua ei taha, aga olemas olema ta peab.
See teelugu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/