Autor Jaanus Leplaan, tõlge Timo Einpaul

Kujutle hetkeks, et kõnnid esimeste koidukiirte saatel mööda mäenõlva alla orgu. Rada saadavad mõlemalt poolt õrna hommikuse udulooriga kaetud teepõõsad, mis helgivad roosades ja kullakarva toonides. Kauguses läheb rodu vadistavaid ja naervaid prouasid mäkke, käes punutud teekorvid. Nii mäletan selle aasta Global Tea Huti reisi alguspäeva.

Kõik reisi kümme päeva olid täis unustamatuid elamusi. Korjasime mäenõlvadel teelehti, külastasime templeid, pidasime teeseansse ja keelt allaviivaid õhtusööke, külastasime muuseumeid ja saime osa traditsioonilisest viirukitseremooniast. Yixingi ja Hangzhou külastamine on küll iga teearmastaja hinnatuimate sihtkohtade nimekirjas, ent kõige eredamad mälestused on jäänud inimestest, keda kohtasin, ja meie ühistest ettevõtmistest. Nüüd, kui mul on olnud aega lahti pakkida ja toimunut seedida, mõtlen erinevatele õppetundidele, mida retke vältel omandasin.

Tee on (külalis)lahkus

Elu koosneb väikestest momentidest, suured annavad värvingu. Leian, et kõik elu suured õppetunnid võivad peituda väikestes igapäevastes tegevustes, kui neid ainult tähele osata panna. Selline põgus hetk võib olla näiteks võõra inimese ootamatu lahkus, mis võib jätta endasse sügava jälje ja muuta vaatenurka tervele elule.

Üks mu lemmikuid hetki oli kolmandal päeval, kui meister Tsai viis meid ühte bambusmetsas asuvasse templisse. Templi ainuke püsiv elanik, budamunk, valmistas meile lahkelt eine ja pakkus meile lihtsat rohelist teed, mis ta oli ümbritsevatelt metsikult kasvavatelt teepõõsastelt ise korjanud ja lihtsalt töödelnud. Olgugi et einestasime sel retkel ka väga uhketes restoranides, jäi see söögikord eredalt meelde. Mitte ainult sellepärast, et toit oli valminud puupliidil suure armastuse ja hoolega, aga ka seetõttu, et munk jagas meiega sõna otseses mõttes kõike, mis tal oli. Raske on unustada kuidas ta oli pisarateni liigutatud sellest, et armastus tee vastu oli toonud kokku inimesed üle terve maailma.

Tee ühendab

Tee on Hiinas ülimalt argine jook, niivõrd, et on lihtne unustada, kui raske töö on tee valmistamine. Üks järjekordseid reisi kõrghetki oli farmeritega kohtumine ning tee korjamise ja töötlemise nägemine. Veetes põllul pool tundi, tulemuseks vaid käputäis korjatud lehti, mõistad hästi, et see tegevus ei ole lihtsate killast. Korjamiseks on vaja õiget tehnikat ning kiireid, täpseid liigutusi ja kannatlikku meelt. Rääkimata sellest, et korjamine on lehtede tassi jõudmisel vaid esimene etapp paljudest.

See vahetu kogemus on pannud mind kõrgemalt hindama mu tassis olevaid lihtsaid rohelisi lehti ja tuletab meelde, kuidas kõik siin elus on omavahelises seoses. Mitte miski ei saa eksisteerida eraldiseisvalt. Loodus oma kõigis erinevates vormides ja hulk osavaid inimkäsi on ühendanud jõud, et saaksin juua seda tassi teed. Ma olen selle eest väga tänulik!

Tee on teenimine

Just nagu ei saa olla teetseremooniat ilma eelneva ruumi puhastamise ja kaunistamise, süte ladumise, vee toomise ja suure hulga muude toiminguteta, ei oleks saanud toimuda seda Global Tea Huti reisi ilma kõigi nende inimesteta, kes seda planeerisid, korraldasid ja oma abikäsi ulatasid. Mõned neist inimestest tegid palju selle sündmuse hüvanguks teades, et nad ei saa ise ühineda (lõppude-lõpuks peab keegi hoolitsema ka meie äraolekul teekeskuse eest). Sel reisil tõstsime nende inimeste auks oma teekausid ja ütlesime tänusõnad.

Meie traditsioonis ei õpi me pelgalt teed valmistama, vaid ka teed serveerima. Me õpime teenima. See tähendab hetke olukorra ja meid ümbritsevate inimeste teenimist kõige sobilikumal moel. Mõnikord tähendab see ise sündmusest kõrvalejäämist kuid teistele selle kogemise võimaldamist. Võiks öelda, et tema, kes teenib, jääb seejuures siis millestki ilma, kuid teise nurga alt vaadates on teenimine rikkalik võimalus. Teenimiseta on tee pelgalt jook või hobi, teenides on ta Dao.

Ma olen väga tänulik, et olen saanud panustada omal väikesel viisil. Fotode tegemine on pakkunud unikaalseid kogemusi nagu kirjeldatud hommikul varakult mäkke tõusmine. Nägin tõusvat päikest mäenõlvadel ja kuulsin kaugelt kostuvat õrna muusikat. Nii mina kui mäkke ronivad naised seisatasime hetkeks ja vaatasime otsivalt ringi. Nägin, et üks meie reisikaaslastest, Triinu, istus taamal kaljul ja mängis flööti, teetass enda ees. See on võib-olla üks kõige värvikamaid mälestusi sellest retkest.

Ühise kogukonnana muutuste nimel

Teataval viisil oleme varasemalt elanud Chajinide [tee kui Dao järgijate] ees võlglased. Tänu Lu Yu’le ja teistele meistritele, kes teed tõeliselt armastasid ja sellele oma elu pühendasid, on meie külastatud paigad säilinud. Me saame oma igapäevaste valikute ja tegudega toetada meie retke eestvedajate meister Tsai ja Wu De tööd, mis tagab puhta ja jätkusuutlikult kasvatatud tee kättesaadavuse ka tulevastele põlvedele. Seeläbi on paljud sarnased teeseiklused veel ees…

Global Tea Hutist ja reisidest loe lisa: www.globalteahut.org