Jaapani kuulsaim teemeister – Sen no Rikyu

Teemaailmas pole kuulsamat nime kui Jaapani teemeistri Sen no Rikyu oma. 16. sajandil Lääne-Jaapanis kaupmehe perre sündinud mees hakkas õppima teed hilises teismeeas ning püüdis oma pühendumuse ja provokatiivse stiiliga kohaliku feodaalvalitseja tähelepanu, kes võttis ta teemeistrina oma teenistusse. Järgnevatel aastakümnetel kasvas Rikyu mõjuvõim märkimiväärselt. Ta muutus oluliseks nõustajaks oma impulsiivsele ning võimukale valitsejale ja tee-õpilasele Hideyoshile ning kisti mõneti vastumeelselt ka poliitilisse ellu. Paraku tekkis kahe mehe vahele aegamisi paks veri – Hideyoshile ei meeldinud Rikyu julged väljaütlemised ning tema pälvitud austus rahva seas. Konflikt päädis sellega, et Hideyoshi sundis teemeistri rituaalset enesetappu (seppuku) sooritama. Rikyu jõi kausi teed, põrmustas oma kausi ning kirjutas kaks surmaluuletust (jisei), misjärel astus oma saatusele vastu.

Rikyu eluajal oli tee Jaapanis staatuse ja rikkuse sümboliks. Valitsev klass korraldas suurejoonilisi mitmepäevalisi teepidustusi ja võistlusi, mille osalised võtsid mõõtu maitse järgi suure hulga erinevate teede ära tundmises ja võitsid uhkeid auhindu, võõrustaja sai sealjuures näidata oma eksklusiivseid ja hinnalisi Hiinast pärit teenõusid. Suurejoonelisuse tipphetkel lasi Hideyoshi ehitada kullast teetoa, kus ta ainukordse auna Jaapani keisrile kullatud nõudega teed valmistas.

Sen no Rikyu südames oli seevastu mõte rookatusega hütist, mille räästast tilgub vihmavesi. Lihtne kaunidus, vaikelu, ehe hetk. Oma õpetajate vaimus leidis ta, et tee essents peitub tagasihoidlikus mõõdukuses. Tee ei tohtinud olla midagi ekslusiivset, ainult valitud inimestele kuuluvat. Rikyu jaoks oli teerituaal eelkõige sisemine protsess – tseremoonia ülendas ebatäiust ja argist elu, mille läbi kogeda, et “nüüd ja praegu”, käesolev hetk on piisav ning ei saaks olla millegi poolest parem ega halvem. Jaapani autor Okakura Kakuzo on tabavalt öelnud: “Tee on elu elamise kunst”.

Rikyu võttis Hiina nõude asemel kasutusele kohaliku robustse raku-keraamika ning vana kalurihüti uksest inspireeritud lükandukse (nijiriguchi) teemajale, mis sunnib oma pelgalt üle kuuekümne sentimeetrise kõrgusega kõiki sisenejaid põlvili laskuma ja pead langetama, sümboliseerides seda, et teeruumis on kõik võrdsed, olgu siis tegu samurai või lihtsa talunikuga. Teda peetakse teetseremoonia chanoyu kolme olulise modernse koolkonna – omoesenke, urasenke ja mushakojisenke – esiisaks. Rikyu jättis oma rikkalikust elust maha neli kandvat printsiipi, mida tihtipeale nimetatakse “tee neljaks vooruseks”, väärtused, mis olid tema jaoks tee-elu elamise keskmes. Need mõtted seisavad raamitult ka meie teemajas. Need on…

Wa ehk kooskõla

Rikyu nägi harmooniat kui ideaalset seisundit inimelus. Teetseremoonias väljendub see võõrustaja ja külalise, ruumi, tarvikute, tee ja looduse vahelises kooskõlas. Teelauale asetatud linik, lilleseade, pehme tuuleiil, riietus, hoolikas mittehalvustav kõnepruuk ja loomulik sundimatu olek annab harmoonia tekkimisele võimaluse. Harmooniale, mis kandub teemajast edasi igapäevaellu.

Kei ehk austus

Austus oli Rikyu silmis võime üksteist mõista ja aktsepteerida isegi juhul, kui me ei nõustu, ja avatus oma seisukohtade muutumisele. Teetseremoonial peab võõrustaja silmas külalist ja külaline võõrustajat. Austus laieneb tee, ruumi ja tarvikute ning järk-järgult kõige vastu, mida elus võib kohata. Selline lähenemine muudab teetseremoonia märkimisväärseks sündmuseks ja ainulaadseks suhtlusvormiks, mille rituaali vormis peitub vabadus.

Sei ehk puhtus

Krigisev värav avaneb, taamal puude vahel paistab vilksamisi maja. Sammaldunud kiviastmed juhivad sind läbi igihaljaid põõsaid ja mände täis aia tahutud kivist valamuni (tsukubai), üle mille on risti asetatud bambuskopp. Külaline peseb jaheda veega oma käed ja näo. Viimane külaline sulgeb oma järel värava ja jätab selja taha “tolmuse maailma” – peene punase tolmu, mis katab sillutamata tänavaid. – Rikyu silmis on tõeline puhtus kõigest ebavajalikust loobumine, mitte pealesunnitud ega demonstratiivne. Mitte tulemustele orienteeritud, vaid siiras taotlus, läbi mille on võimalik mõista harmoonia ja austuse tõelist tähendust, millel on nii sisemine kui ka väline ilming. Rikyu korrastas hoolega aia ning seejärel raputas puuoksa ning laskis lehtedel aiateele langeda.

Jaku ehk meelerahu

Meelerahu kui täielikus kohaolus tekkiv üksolemise seisund. Kõrgeim nimetaja ja saavutamatu eesmärk, samaaegselt kõige alus ning algus. Meister jõuab meelerahuni järgides harmoonia (wa), austuse (kei) ja puhtuse (sei) printsiipe ning asub tegutsema värske ja kerge südamega. Elu lõputu võimalikkus avaneb. Mäed on mäed ning jõed on jõed.

Tekst: Timo Einpaul

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *