Maagiline mate

Tekst: Timo Einpaul

Kord kaua aega tagasi jättis guaraani indiaanihõim oma vana surma lävel hõimumehe endast maha üksi metsa surema. Aastaid hiljem, suureks hämminguks, kohtusid nad vanamehega taas. Mees polnud mitte ainult üksi metsas ellu jäänud, vaid nägi välja palju noorem ja särasilmsem ning lausa pakatas eluenergiast. Ta selgitas oma kunagistele kaaslastele, et hüljatusest tingitud üksildus viis ta õõnsasse puutüvesse ronima, kus jumal Tupa kõneles temaga, hoolitses ta eest ja tegi talle puulehtedest tehtud tõmmist, mis turgutas ta uuele elule. Tupa õpetas meest yerba mate lehti korjama, neid kuivatama ja neist toniseerivat teed valmistama ning ütles, et ta jagaks õpitud tarkusi oma vendade ja õdedega. Sellest ajast peale hakkasid kohalikud hõimud lõkke ääres lisaks toidu jagamisele ja lugude vestmisele ka õõnestatud pudelkõrvitsat ringile saatma, millest imeti pillirookõrrega yerba mate teed. Käest kätte sai yerbast külalislahkuse ja sõpruse sümbol.

Ilex paraguariensis nagu tuntakse teda botaanilise nime järgi, kasvab ajaloolises Parana orus, mis hõlmab osa Argentiinast, Lõuna-Brasiiliast, Paraguayst ja Uruguayst. Tegu on subtroopikas kasvava puuga, mille kuivatatud lehtedest valmistatakse populaarset yerba mate jooki, rahvakeeli ka lihtsalt yerba või erva, mõnikord ka mate (kusjuures sõna mate viitab tegelikult jooginõule). Uudistajate esmast tähelepanu äratab joogi huvitav manustamisviis – teed juuakse õõnestatud pudelkõrvitsast, puidust või metallist anumast läbi metallkõrre, mille otsas on paljude aukudega peene filter. Anum täidetakse suures osas lehtedega ning peale valatakse kuum vesi – kui anum tühjaks joodud, täidetakse see taaskord värske veega ja nii terve päeva vältel. Uskumatult joob Argentiinas seda jooki iga päev üle 90% elanikkonnast. Tšiilis võib leida bensiinijaamadest kuuma matevee automaadid, et juhid saaksid ennast pikkadel sõitudel värskendada. Mate seostub ajalooliselt ka gautšo- ehk Lõuna-Ameerika kauboikultuuriga – yerba oli levinud maapiirkondades karjuste seas, seda jõid loomakasvatajate sulased kui ka reisivad nomaadid. Kuvandiks oli üksik vaba hing, kes võis olla küll varata, ent oli sellegipoolest uhke ja sirgeselgne. Mate, mida gautšod jõid, oli jõuline, mõru maitse ja pulbrise tekstuuriga.

19. sajandist Falklandi saartelt pärinev taies, mis kujutab gautšosid matet jagamas. Autor Dale.

Meie kultuuriruumi matefännidele seostub jook tihti energiapahvaku ja mõtteselgusega, mida ta joojale annab. Ladina-Ameerikas rõhutakse seevastu just joogi lõõgastavale ja sotsiaalsele rollile. Johanna Pohjala, raamatu “Mate – Lõuna-Ameerika jõujook” autor kirjeldab peenekoeliselt ja tabavalt oma teoses mate olemust ja ühiskondlikku rolli sõnadega: “Mate on ajaloolise järjepidevuse, rahvaliku kultuuri ja solidaarsusel põhineva ühiskonnamudeli tunnus. Mate äratab joojates nii sügavat sümpaatiat, et olen neid kuulates tundnud peaaegu pisarateni liigutust. See on argipäeva alusmüür, aga ometi – või just selle pärast – midagi suuremat kui elu. Mate on üheaegselt nii lihtsameelne kui elukogenud, hingestatud ja sügavmõtteline. See on Lõuna-Ameerika rahva hinge võti.”

Kas see kõik tähendab, et matet tavalise kannu või sõelaga valmistada ei saagi? Saab, ent kui kord oled hakanud matet traditsioonilisel viisil valmistama, tagasipöördumist ei ole. Valmistatud tõmmised erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Tutvuse tegemiseks soovitame soetada endale üks bombilla (mida kombineerida oma koduse lemmikkruusiga) ehk filtriga metallkõrs ning alustajale sobilikku Brasiiliast pärit suurelehelist terere matet, mis on maitselt magus ja pehme, kohati isegi kergelt rohelist teed meenutav, ning millega ei pea kõrre ummistumist kartma. Traditsiooniline joogianum on kalebass ehk õõnestatud pudelkõrvits, ühtlasi valmistatakse joogianumaid ka mitmest sorti puidust ja metallidest. Erinevatel anumatel on oma taust ja karakter ning nad mõjutavad ka yerba maitset. Pudelkõrvits vajab enne kasutamist küllastamist (curar el mate), mida kirjeldan järgnevalt allpool, ning peab pärast igat kasutuskorda korralikult ära kuivama vältimaks seeläbi hallituse teket. Igapäevaselt matet juues tasub seetõttu omada mitut erinevat pudelkõrvitsat. Ühtlasi võib kerge kõrvits käest pudenedes mõraneda ja lekkima hakata, seetõttu ei pruugi ta olla võrdluses tugevama puit- või metallanumaga (mille puhul puudub ka nõud kahjustava hallituse oht) kõige praktilisem reisikaaslane.

Matenõud erinevas suuruses ja kujus.

Kuidas küllastada esmakordsel kasutamisel kalebassi ehk pudelkõrvitsat?

Uue pudelkõrvitsa seinasid katab lihav viljaliha, mis maitseb väga ebameeldivalt ja mõrult, seetõttu on tarvis kalebass enne esimest kasutamiskorda küllastada (curar el mate). Selleks täidetakse kalebass täies ulatuses kasutatud mate lehtedega ja jäetakse seisma. Hommikul raputa lehed välja ja kraabi anuma sisekülgi metallist lusikaga, eemaldades nii viljaliha. Lase anumal korralikult ära kuivada ning korda protsessi. Kalebassi hallitusoht on alguses kõige suurem. Esimestel kasutuskordadel võid täheldada oma yerbal kergelt mõrut kõrvalmaitset – see tulevneb uuest kalebassist ning pehmeneb ajas iga kasutuskorra järel.

Kuidas valmistada yerba matet?

Yerba mate valmistamiseks täida anum 1/3 kuni ½ ulatuses yerba lehtedega. Kata anuma suu peopesaga ja raputa nõud mitu korda – see on eriti oluline tolmusemate matede puhul, sest peeneim tolm jääb käe külge ja nii väldid oma bombilla ummistumist. Raputa lehed anuma ühele küljele, nii et tekib diagonaalne lehtedest moodustuv “nõlv”. Madalamasse osasse vala sõõm toasooja vett ja lase lehtedel mõni minut paisuda – see toob mates esile rohkem magusust. Suru oma bombilla “mäenõlva jalamilt” lehtede sekka, hoia sealjuures pöidlaga kõrre avatud tipp suletuna vältimaks peene lehepuru sattumist filtrisse. Vala kuum, sõltuvalt kasutatavast matest 70-85 kraadine vesi nõlva põhja aeglaselt nii, et veetase tõuseb anumas viisil, et kõige peale jääb hulk kuivi lehti. Seda nimetatakse “mäeks”. Igal järgneval täitmisel saab osa seni kuivana püsinud lehti märjaks ja nii püsib yerba maitse tasakaalus. See nõuab natuke harjutamist, täpne koht, kuhu valada sõltub konkreetse yerba lehtedest ja tee anumasse “pakkimisest”, anuma ja kõrre kujust – hästi välja kukkunud tulemus on see-eest seda väärt!  

Igal matet valmistaval riigil on oma käekiri ja maitseprofiil. Argentiina mate on tihti maitselt maine, taimne, särtsakas ning lehtede seas võib tihti leida oksaraagusid (con palo), samas kui Uruguayoma on tihti jõuline ja linnaseline. Paraguay matel on üldiselt peenem lõige, keerukam maitseprofiil, kus võib tunda suitsusust ja puuviljaseid alamnoote. Lõuna-Brasiiliast tuleb tolmuvaba, ühtlase suurusega lehtedega terere ja äärmiselt peeneks pulbriks jahvatatud erkroheline chimarrao stiilis mate. Terere mate on magus ja pehme, kergelt rohelist teed meenutav yerba, millest valmistatakse samanimelist külma värskendavat matejooki, kuhu lisatakse ka teisi herbe nagu münt, tüümian, salvei jm ning puuviljamahla. Chimarrao (mõnikord kirjapildis ka chimarron) on matede seas samavõrd eripärane kui Hiina teetaime Camellia Sinensise maailmas Jaapani rohelised teed ja matcha. Matchaga võib tõmmata paralleele ka selle yerba väljanägemise tõttu – mõlemad on erkrohelised ning väga peene, peaaegu et pulbrisarnase jahvatusega. Tõsi küll, erinevalt matchast chimarrao vees ei lahustu. Enamike bombilladega chimarraod edukalt juua ei saa – kõikidest ponnistustest hoolimata tavatseb kõrs ummistuda. Chimarraod juuakse septsiaalse suure lapiku lusika kujulise bombaga, tihti ka traditsioonilisest suurema ja piklikuma kujuga cuia nimelisest pudelkõrvitsast. Peene jahvatuse tõttu läheb yerbat pudelkõrvitsasse päris palju ning tulemuseks on korralik energiapomm.

Olgu matejoomine kui turgutav hetk iseendale enne tegusat päeva või siis inimeste liitja, mate kohandub hästi erinevatesse situatsioonidesse. Matetops on ühtemoodi nii mures kui ka rõõmus. Oma raamatus „El Mate“ on Argentiina kirjanik Amaro Villanueva öelnud: „Mate on nagu vodka Venemaal või viski Euroopas. See on märk, et relvituks tehtud hinged on valmis üksteisega rääkima ja end avama.“