Kui sulen silmad ja mõtlen Yunnanist, kangastub mulle pilt pilvedest ja mägedest. Yunnanis nad tõepoolest võistlevad üksteisega oma suursugususes. Taevas on alati täis mäeahelike kõrguseid pilvelaamasid, mis sõuavad küllaltki madalal pea kohal, heites alatasa liikuvaid tumedaid varje üle punakaskuldja mulla. Kogu maad katab vere- ja roostekarva muld. Yunnanis on raske leida tasast maad, kõrguvad mäeahelikud ümbritsevad alati igalt küljelt ja sunnivad sind liikuma pikki nende massiivseid kontuure justkui kuulutades, et see on nende maa ja nende valdused. Pehmed ja külluslikud rohelised terrassid vahelduvad jõuliste kiviste nõlvadega. Mõnes kohas, kus erosioon või inimkäsi ühes masinatega on teinud oma töö, võib näha nende massiivide läbilõiget, ülejäänut katab tihe roheline kasv. See on maastik ja maa, kus sündis tee ja siin võib kahtlemata tunda tee algupärast pakatavat energiat.

Kuulsa Qian Jia Zhai, Tuhande Kodu külani viis kahe kilomeetri pikkune jalgsimatk mööda järske mäenõlvasid. Vaid mõni aasta tagasi pidi meie giid härra Liang matkama külla kolmkümmend kilomeetrit jalgsi või hobusega. See kõneleb kiirest ja peadpööritavast arengust, mis on toimunud vaid mõne üksiku aasta vältel ka Hiina kõige vähemarenenumas, arhailisemas ja metsikumas provintsis. See paik on koduks paljudele vähemusrahvastele ja siinsetest igipõlistest džunglitest võib leida ühe neljandiku Hiina loomaliikidest ja kuuendiku taimesortidest, rääkimata siis kahest kolmandikust kõikidest teetaime camellia sinensise alamsortidest. Infrastruktuuri arengut on toetanud tee müügist saadav tulu, sest kuulsatest piirkondadest pärit puerh on nüüdisajal tõelises hinnas, aga ka ulatuslik loodusvarade kaevandamine. Mitmed varasematel päevadel nähtud vaated suurest Hiinast –  tervet horisonti katvatest kraanadest ja värskelt valminud pilvelõhkujatest linnades, millel näiliselt pole piire – muutsid meid küll mõneti kurblikuks ja mõtlikuks, kas materiaalse külluse kultusel on ka otsa. Samas ei tundunud keegi igatsevat ka kolmekümne kilomeetri pikkust matka lõõmava päikese all.

Jõudes külla jutustati meile, kuidas kohalik omavalitsus kolis paari aasta eest lõviosa külaelanikke lähedal asuvasse modernsesse uusasustusse, eesmärgiga säilitada selle piirkonna iidseid metsi ja kultuuripärandit, nii kummaline kui see ka poleks. Järgi on jäänud vanad majad, mis meenutavad aega, kus elu oli aeglasem ja lihtsam, elati ühe katuse all oma sigade ja kanadega. Mitte, et elutegevus oleks siin täielikult lakanud, ent see keerleb rohkem metsanduse kui tee kasvatamise ja igapäevaelu elamise ümber.

Pikki mudast rada külast edasi viis tee aina ülespoole – ümbritsev müstiline maastik üle lõputute keerdunud puujuurte, millest mõned olid sama paksud kui ümbritsevate puude tüved, meenutas lapse fantaasiamaailma, kus iga taim ärkab öösel, kui inimsilm ei näe, elule ja laulab oma iidseid laule. Tunnise matka järel jõudsime teepuu kuninga, 2700-aasta vanuse teetaime juurde. See ligi meetri laiune majesteetlik puu pürgis taeva poole kahekümne viie meetri kõrgusesse ja oli ümbritsetud aiast hoidmaks inimesi teda puudutamast. Yunnani peale võib leida tosinaid kuningpuid, igas piirkonnas omad unikaalsed, iidsed puud. Mitmeid kordi kuulsime kohalikelt kiitlemist, et olgugi, et see puu on vana ja vägev, kusagil kaugemal on üks, mis on veelgi vanem ja uhkem. Naljakal kombel kuuluvad isegi iidsed teepuud siin inimestele võrdlemiseks ja hindamiseks, kuid usun, et neid see ei kõiguta.

Hiina on vastuolude maa, kus eksisteerib üheskoos nii vana kui uus, tuhandete aastate pikkused traditsioonid ning tänapäevane rutt. Viibides tee sünnipaigas, kumab kõigest kaasaegsest hoolimata aga tugevalt läbi miski arhailine ja loomulik – ehk on just lõputult heasüdamlikul teetaimel ses oma osa…