Wabi-Sabi – tee-esteetika alus

Teemeister Rikyu korrastas hoolega aia ning seejärel raputas puuoksa ning laskis lehtedel aiateele langeda…

Rääkides teetseremooniast – olgu siis tegu jaapani, hiina või korea päritolu vormiga – jõuame varem või hiljem meeleoluni, mida kirjeldab kõige paremini jaapani keelne sõnapaar wabi-sabi. Võib-olla oled kuulnud teepoes kedagi vaimustunult kommenteerimas: „See teekann on nii wabi-sabi!“ ning teine osapool kiidab entusiastlikult takka.

Tuhat aastat tagasi tähendas sõna sabi üksindust, ent viitas ühtlasi ka millelegi, mis on toores, kõhetu ja närb. Wabi tähendas seevastu vaesust, ühiskonnast isoleerituna elamisel tekkivat südamevalu ja üksildust – selle sõnaga kirjeldati raske erakliku elutee valimist.

Järgnevate sajandite vältel muutus järk-järgult nende sõnade alatoon positiivsemaks. Sabit mõiseti kui eraviisilisust. Keset elavat linna vaikse nurgataguse sopi leidmine. Kivimüüri ääres langevad ronitaimed ja vaikselt vulisev vesi, mis paneb unustama, et vaid paarikümne meetri kaugusel on tiheda liiklusega lärmakas tänav. Vaade kaugetele mägedele, seljakott pakitud. Teatav igatsus „minna ära“. Hiina Tangi dünastia aegne luuletus „Meistri jälgedel“ kajastab suurepäraselt sabi meeleolu. See kõlab nii:

Küsisin poisilt männivilus –
Ta vastas meister on läinud üksi.
Korjamas taimi mäenõlval,
pilvede varjus, eikusagil

(Chiao Dao, 777-841)

“Vares oksal” (Kawanabe Kyōsai) – Sabi

Muromachi ajastu alguses, 15. sajandil sai sõna wabi uue tähenduse kui vahetu lihtsus ja alandlikkus. Wabi all mõeldud vaesus ja eraldatus ei olnud enam varasema halva kõlaga – vaesus tähendas mitte niivõrd materiaalsete asjade puudumist kuivõrd sõltumatust neist, teatavas mõttes vabadust.

Alan Watts on kirjeldanud wabit kui teatavat leevendust, mille võib leida istudes rannaliival, olles häiritud maailmas valitsevast jagelemisest ja lõpututest sõdadest, rääkimata siis isiklikest probleemidest raha, lähedaste või tervisega. Mõnda aega mõrudaid mõtteid mõlgutades märkan, kuidas merelained vahutavad üle tumedate kivide, muudkui edasi ja tagasi – selles argises sündmuses on teatav lummav, hämmastav ja hüpnotiseeriv järjepidevus. Mõistan ühtäkki, et need lained on löönud kokku üle kivide tuhandeid aastaid enne mind ja löövad veel tuhandeid aastaid pärast mind ja minu tühiste hädade lõppu. Isegi kui terve see rand kaevataks üles ja järgi ei jääks mitte kui midagi, jääb sellegipoolest midagi. Selleks on kindlustunne, et kõik on pidevas muutumises – selle tõdemusel tekkivat õrna melanhoolset ilu võib nimetada wabiks.

Jaapanis 18. ja 19. sajandil elanud poeet Kobayashi Issa on kirjutanud wabi stiilis järgmise haiku:

“Oksaraost värav
ja luku asemel on
hahkunud teokarp.”

(Kobayashi Issa, 1763-1828)

Wabi-sabi

Sadade aastate jooksul sulandusid mõisted wabi ja sabi ühiseks zen-esteetika terminiks, mis tähistab ebatäiust ning kõigest üleliigsest lahti ütlemist. See on raske mõiste, mille terviklikku tähendust selle kõikides nüanssides lõpuni välja mõista ja veelgi raskem ideaal, mille poole kirglikult püüelda.

Wabi-sabi on intuitiivne, orgaaniline, poleerimata. Vormilt asümmeetriline, lihtne ja tasakaalu otsiv. Kaine ja soe. Wabi-sabi pole inimese ja looduse vastandamine ega viimase inimtahtele allutamine, vaid selle rütmide kuulamine ja kontuuride järgimine.

Teemajani viiv rada roji on kaetud tahumata astekividega, mis on nii sügaval mullas, et vaid kivi tipp paistab välja. Teeruum ise on väike, hämar ja tuhmides looduslikes toonides. Nõud on tagasihoidlikku ja robutset laadi. Katkine kauss kuulub kullapuru ja lakiga parandamisele (kintsugi), kandes endas aja märke ja muutudes seeläbi ainult kaunimaks. Wabi-sabi mentaliteedile on omane austus kõige vastu, mis on elus mööduv, harbas ja õrn või lausa katki. Teekaussi peaks hindama sõltumata selle rahalisest väärtusest, olgu viimane suur või väike. Teed valmistades peaks vaatama lehtedele ja küsima neilt: “Kuidas te soovite, et ma teid valmistaksin?”

Tekst: Timo Einpaul

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *