Autor: Sille
Üks teesõber kutsus mu sellel nädalavahetusel ootamatult endaga allikale. Me oleme aastate jooksul korduvalt koos teed joonud. Ma olen käinud tema teetseremooniatel. Me oleme sotsiaalmeedias sobrad. Ma tean, et tal on laps. Ta teab, et mul on poeg. Ta tundub olevat väga tore ja avatud inimene.
Aga see tuli ootamatult kui ta helistas ja küsis, kas tahan järgmisel päeval koos temaga allikale minna. Ta pakkus ise, et võiksime lapsed kaasa võtta. Ma vajasin loodusesse minekut ja võtsin kohe ta pakkumise vastu. Tundsin end järgmise päeva hommikul natuke kõhklevalt. Ma tundsin, et pean teda oma teesõbraks, aga ma tegelikult ei tea tema argipäevadest midagi. Ma ei osanud oma pojale midagi muud öelda kui seda, et üks teesõber võtab meid varsti peale ja me sõidame allikale. Jah, ma pean teda oma teesõbraks ja meid ühendab tee seltsis veedetud aeg, aga see on olnud vaikuses koosveedetud teeaeg 🙂
Kui palju saab vaikus inimesi omavahel liita?Millised me argipäeviti oleme? Millised on me oleme lapsevanematena? Natuke kõhklesin, et huvitav, kas me leiame ühise keele või kas tuleb smalltalki pressida. Huvitav kas tekib mingi tühimik, mida tuleb täita tühjade sõnadega?
Tegelikult möödus koosveedetud aeg väga sujuvalt. Lapsed leidsid ühise keele ja meie ka. Sõitsime minu jaoks täiesti uue allika juures. Ma olin kuulnud selle allika nime, aga polnud kunagi selle allika juures käinud. See oli ilus, puhta veega, hästihoitud allikas. Peale allikal käiku peatusime rannas, et teed juua. Rannas me istusime loomulikus sundimata vaikuses ja jõime teed samal ajal kui lapsed mängisid oma mängu.
Tagasi koju jõudes oli naljakas hommikule ja päevasele kogemusele tagasi mõelda. See oli nagu ehe eestlaslik kogemus, kus tutvustatakse uut seene- või mustikametsa. Selleks ei saagi valmistuda. See juhtub juhuslikult.
Ma saan seal nüüd vett korjamas käia ja tutvustada seda järgmisele teesõpradele. Ma saan rääkida seda, kuidas esimest korda sinna jõudsin.Kuidas kõhklesin, et kas leian teesõbraga ühise teema. Oh mind, teesõbraga leiab alati ühise teema, selles pole vaja kahelda.
See teelugu on esitatud “Tee elab!” jutukonkursile, millest võib täpsemalt lugeda siit – http://blog.chado.ee/category/tee-elab-jutukonkurss/