See ei ole mina, kes valmistab teed

Autor: Steve Kokker

Inimesed kogunevad õhtuseks teetseremooniaks. Mina olen täna õhtul teemeister. Olen valmistanud ette juba üle tunni seades hoolikalt valmis kõik tarviliku: teekausid, kannud, katlad, pliidi, vee, küünlad… Peatselt tärkavad teelaual kaunis karbis olevad vanad lehed taas uuele elule. Enda kõrvale olen asetanud Buda kuju sümboliseerimaks “kõrgemat mind” kelle kohalolule ma tänasel õhtul loodan, sest tema suudab juhtida tseremooniat paremini kui Steve kunagi suudaks.

Varajased külalised istuvad põrandal ja jälgivad igat mu liigutust justkui otsides vihjeid selle kohta, mis toimuma hakkab. Ma tunnen end rahulikuna ja keskmes ning naeratan meenutades kui närvilisena olen end varasemalt inimeste ees tundnud. Terve mu elu on pelgalt mõte avalikust esinemisest mul kõhus keerama pannud. Ma ei tõstnud ei alg- ega ka ülikoolis kordagi kätt, et midagi küsida, sest kartsin sattuda piinlikku olukorda. Mida huvitavat oleks küll minul öelda?

Sellest hoolimata, täna siin istudes ei tunne ma kübetki ärevust. Olen õppinud käituma – mõnikord edukamalt, teinekord vähem – vastavalt Sufi õpetusele, mis räägib iseenda tee pealt eest ära tulemisest. Kuidas seada oma tavapärased muremõtted, hirmud ja hinnangud tagaplaanile ja lubada Vaimul kõneleda ja toimida läbi minu enda, olles justkui oskuslik vahendaja.

See viib hetkedeni, kus jälgin oma liigutusi või kõnelemist kõrvalt ja taban end mõttelt – kes on see, kes kõneleb? Ehk oled tundnud seda erilist tunnet ka oma elus? Ma olen jätkuvalt Steve – mul on oma iseloom ja oskused ning need väärivad tähistamist ja kasutamist, ent millegi kõrgema vaimus. Külalised, kellele serveerin teed sellistel hetkedel, tunnevad erinevust.

Kuhu kadus minu ärevus? Mitte, et tunneksin sellest puudust, ent kas tõesti on võimalik, et pärast kõiki neid aastaid selle külge klammerdumist, sellega samastumist, see lihtsalt märkamatult… lahtus? Harjutamisest oli abi. Samuti õppimisest, mediteerimisest, enese peenest häälestamisest mõistmaks enda ja teiste sisemaailmasid. Kõige rohkem aitas, kui mõistsin, et endast parima andmine on väikesest, piiratud, kammitsetud enesepildist loobumine nii hästi kui selles hetkes suudan, lubades endal kanaldada suuremat tarkust kui suudaksin kunagi… olla?

Ülekutse: kutsu külla hea sõber ja serveeri talle teed. Kanna hoolt, et ta tunneks end nii koduselt kui võimalik. Lülita seda tehes välja kõik oma mõtted, ära muretse millegi pärast. Kuula oma südant ja soovi sõbrale midagi head. Luba endal tunda, et oled juhitud millegi poolt, mis pole sina ise. Kui minu sõnadest ei piisa, meenuta, mida Sufi poeet Rumi kord ütles: “Sa ei ole tilk ookeanis, sa oled ookean, mis peitub ühesainsas tilgas.”

 

Esmakordselt ilmunud ajakirjas Hingele Pai, kevad 2018

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.